Külmunud maa igatseb lund
Pehmet ja kohevat sängi
Tuisk kogub hoogu ja keerutab käest
Valgete helveste kanga
Meelitab astuma õue ja öhe
Aru ei anna ja lähen
Käed sügaval taskus ja hõlmadest veab
Tuisk oma lennul mind kohe
Helveste lõputus tantsus viib hoog
Alla ja üles mind ühes
Pilv mähib mu endasse, matab mu tee
Nii tugevalt hoiab mind süles
Ja järsku on kõikjal nii vaikne
Puud hangedes silmini sees
Külm kangeks on kohmetand meeled
Vaid soojust ma igatsen veel
Veel võpatad tasa sa unes
Toasoojuses istun su ees
Veel ohkad kui laps peale nuttu
Kes uinunud lõpuks on öös